Vanad autod vallutavad teed

Automaksu nimetamine keskkonnalõivuks on iidne Eesti komme hunti võsavillemiks nimetada. Lõivu kehtestamine tundub olevat järjekordne käik riikliku lõppeesmärgi suunal, kus ideaalis võiksid kõik sõiduautod olla eraisikute kasutuses ja omandis ning kõik maksud saaks viimase kopikani kätte. Eraisikuid eelistatakse seejuures väiksemate kapitalikulude tõttu.

Nendele eraisikutele maksavad enamjaolt palka ettevõtted, mille transpordikulutused järjest kasvavad. Ettevõtluses on sõiduautodega teostatava transpordi kasutamine mingis mahus möödapääsmatu ning liikuvamate sektorite kaudne karistamine võib osutuda lühinägelikuks. Kiita tuleks esitatud idee kehtestamise lihtsust ja ühekordset rakendamist. Kui maksumaksja on suuteline iga auto asjus rehkenduse kiirelt ära tegema ning lõivu korjamine liita sujuvalt registreerimise protsessi osaks, peaks lõivu tasumisele kuluv vaev jääma minimaalseks. 

Igamees loeb raha

Uue lõivu ettepanekut hinnates tekib paratamatult küsimus, kas oleme valmis võtma riski, mille tulemusena meil kasutatava autopargi keskmine vanus pigem kasvab. Selle sajandi alguses oli Eestis populaarne sõiduautoparkide koondamine rendifirmade alla maksuefektiivsuse tõstmise eesmärgil. Kindlasti leiab see äraproovimist uues keskkonnas. Iga muudatus kutsub paratamatult maksumaksja otsingule, kuidas paremini majandada. Loodetavasti on ekstreemsemad võimalused nagu autode naaberriikide registris hoidmine ning omanikuvahetuse vältimine on rõhuvale hulgale autoomanikest liiga tülikad, et neid tõsiselt kaaluda.

Ilmselt leiab aset sarnaselt 2014. aasta lõpu muudatustega lühiajaline autode soetamise buum, millele järgneb paratamatult madalhooaeg. Nimelt muudeti toona käibemaksuseaduse paragrahve, mis olid seotud ettevõtete poolt ostetavatelt sõiduautodelt ja nende tarbeks tehtud kuludelt sisendkäibemaksu mahaarvamisega. Õnneks on eri osapooled juba kogemuse võrra rikkamad ja oskavad paremini muudatuseks valmis olla.