Habememaks tuleb

Kui selle aastasaja esimese kümnendi lõpus puhkenud arutelu lastetusmaksu üle sumbus eikuhugi, kuhu igat sorti tagurlus põhimõtteliselt ju teel võiks ollagi, siis vastselt sõnastatuna võib see langeda vahepeal tublisti rammusamaks kosunud padukonservatiivsele pinnale, millesse on nii tänu EKREle kui ka intellektuaalse tagapõhjaga konservativismile võimalik külvata ka kurje seemneid.

Tõenäolisemalt aga jääb Peeter Espaki jutt siiski ühe unise suvepäeva klikimagnetiks, millele vastamiseks pole enamat vaja kui sinna kõrvale leebe iroonia vormis habememaksu soovitada – see oleks ajas kõigest kolmsada aastat tagasi minna, sellal kui Espak ise põrutaks otsejoones neisse aegadesse, mida Gilgamešis kirjeldatakse. Nii kaugele minevikku ei ihka vist isegi mitte tänased kõige veendunumad minevikusõdalased. Pealegi on uuskonservatismil ka tunduvalt intelligentsemaid nägusid ja eestkõnelejaid.

Poliitilisel tasemel ja ehk ka muidu on aga mõistetud, et ühiskonda mis tahes suunas mõjutada saab ikka pigem heaga, mitte kurjaga. Lastetusmaksupiitsa asemel on meil vanemahüvitis, sellesama nähtuse positiivne kuju, ju ammugi olemas – ajale juba jalgu jäänuna vastselt uuenduskuurigi läbi teinud. Eelmise pseudodebati lõpetuseks tuletas Andres Võrk meelde ka lastetusmaksu teise nime: täiendav maksuvaba tulu laste pealt.