Ajaloo talletamine lihtsustab suhtlust maksuametiga

Maksunõustajatena näeme järjest rohkem maksuameti pöördumisi ettevõtjate poole sooviga saada põhjendusi, millistest põhimõtetest ja arvutustest lähtudes on kokku lepitud hinnad seotud isikutevahelistes tehingutes. Näiteks kui kaupade grupisisesele müügile kohalduv juurdehindlus on mõnevõrra suur või kui eraisik on müünud isiklikus kasutuses olnud auto oma äriühingule uue auto hinnaga. Kui loogilisi põhjendusi esitada pole, peab üks tehinguosalistest maksma tulumaksu nii, nagu oleks jaotatud kasumit.

Tuleval aastal saab maksuamet endale uuendatud tööriistaarsenali, mis aitab laene dividendideks, teenustasu töötasuks ja muid tehinguid lihtsamini ümber kvalifitseerida. Esmapilgul võib nüüd tunduda, et tehingute kirjapanemine lepingutesse omab üha vähem tähtsust, kuna nagunii vaadatakse neist läbi ja maksustatakse maksumaksja kahjuks.

Tegelikult see nii ei ole. Pigem vastupidi. Vallutajate kroonikast ei maksa küll täit tõde otsida, kuid maha põletatud linna raamatukogu pakub veel vähem materjali ajalooliseks tagasivaateks. Selline on tihti ajaloolise tõe sünnilugu. Nii on ka maksunduses – kirjalike lepingute olemasolu, sisu ja nende sõlmimisega seotud ajaloo kirjalik talletamine on oluline, kuna sageli peegelduvad ühel või teisel viisil sealt põhjused, millest on kokkulepete tegemisel lähtutud. Just kirjalike põhjenduste olemasolu on oluline lähtepunkt ka maksuhaldurile, et hinnata, kas esineb mahhinatsioone maksudest kõvalehoidumiseks või mitte.

Siirdehindade valdkonnas välditakse mahhinatsioone paljuski ettevõtja enesekontrolli vormis. Maksuhaldur ei kontrolli mitte niivõrd lepingus kokku lepitud hinna õigsust, vaid seda, kas ja kui hästi on ettevõtja oma lepingutingimused läbi mõelnud ning kuidas ta suudab neid põhjendada.

Tavapärane majandustehingute dokumenteerimise nõue kehtib kõigile seotud isikute vahelistele tehingutele. Dokumenteerimata jätmine ei tähenda tingimata maksukohustust, vaid vajadust hakata ajaloolist mälu välja selgitama. See võib olla aga keerukas, eriti arvestades, et juriidilise isiku dokumenteerimata ajalooline mälu elab juhtorganite liikmete peades ning juhtorgani liikmed tulevad ja lähevad. Loomulikult ei pea keskmine Eesti ettevõtja pidama siirdehindade toimikut, kuid see ei tähenda, et tehingute tingimusi ei tuleks osata põhjendada.

Hea leping peegeldab riskide jaotust lepingupoolte vahel. Mõistlik oleks lepingus pühendada mõned punktid sellele, kes kontrollib tehinguga kaasnevaid riske ning kes kannab riskide realiseerumisega kaasnevat rahalist vastutust.