Tulumaksu jagamine eeldab mõtteviisi muutust

Kui ettevõtluse arendamine on vaid omavalitsuse kaudne kõrvalülesanne ja  ettevõtlus vaid töökohtade loomise teema, siis pole loota kaasaitamist ettevõtlusele kui tervikule.

Hädapärane toetus. Miks peakski omavalitsus sallima või toetama seal registreeritud ettevõtet, mis toob töötajad mujalt (sh jätab tulumaksu hoopis teise omavalitsusse), kujutab endast olulist koormust kohalikule infrastruktuurile ja keskkonnale ja tarbib kohalikke ressursse ning kes ehk vahel tuleb vastu omavalitsuse palvele ürituste või infrastruktuuri finantseerimisel. Nii toetabki omavalitsus ettevõtlust vaid nii palju, kuivõrd see on vältimatu.

Toivo Jürgenson kirjutas 13.08 Äripäevas, et tulumaksu jagamine osutub keerukaks, kuna pole võimalik määratleda töökohta või vähemalt toob sellekohase arvepidamise sisseseadmine ja järelevalve olulisi uusi keerukusi.

Lahendus on selline. Iga töötajaga sõlmitakse tööleping, kus määratletakse töötamise geograafiline koht; üle 50 km kaugusel sellest töökohast tuleb seaduse kohaselt töötajale kompenseerida töölähetuse kulud. Raamatupidaja arvestab seaduse kohase proportsiooni töötaja tulumaksust ja kannab maksuametile selle üle kahes osas  vastavalt elukohajärgsele ja töökoha järgsele omavalitsusele. Lisaks on vaja vaid üksikuid muudatusi maksuameti arvepidamises.

Haldusreform peab tulema. Küll aga nõuaks see muutus olulist arusaamade ja arvestuspõhimõtete muutust tasandusfondi määratlemisel. On ka oodata olulist vastuseisu elukoha ja töökoha järgse tulumaksu proportsioonide määratlemisel – seni mujal töötava elanikkonnaga omavalitsused jääksid vaesemaks ja ettevõtlusega tegelejad saaks rikkamaks. Ülioluline on haldusreform, st ka ettevõtluse tugevdamise seisukohalt suuremad ja tugevamad omavalitsused. Kuid üks ei sega teist – majandusarengu pidurite mahavõtmine ettevõtluse ja kohaliku omavalitsuse sidestatuse tugevdamise kaudu  vajab lahendamist niikuinii.