Omanikusuhted selgemaks

Lähipäevil on lõpule jõudmas uue väärtpaberituruseaduse eelnõu ettevalmistamine. Eelnõu koostamisel on olnud aluseks vastavat valdkonda reglementeerivad Euroopa Liidu direktiivid, milles sisalduvad nõuded leiaksid seaduse vastuvõtmisel olulises osas rakendust ka Eestis. Näiteks on eelnõusse sisse toodud investeerimisteenuse mõiste, mis muudab selgemaks turuosalise litsentseerimise alused ning annab võimaluse seaduses rakendada erinevate turuosaliste suhtes vastavalt nende pakutavate teenuste riskitasemele adekvaatseid kapitali- ja juhtimisnõudeid.

Samuti kehtestatakse seadusega põhjalikud nõuded reguleeritud turu korraldajale ja tegevusele reguleeritud turul (sh turuga manipuleerimise ja insaiderluse keeld reguleeritud turul), mis täna on riiklikul tasemel ebapiisavalt paika pandud. Kui täna on väärtpaberituru reguleeritus olnud minimaalne, siis see on lähitulevikus tõenäoliselt muutumas.

Senine vähene reguleeritus areneval turul omab praktikas mitut tähendust. Ühelt poolt võib turuosaliste tegevuse ülereguleerimine areneval turul pidurdada turu arengut. Teine pool kätkeb endas aga ohtu, et ebapiisavalt reguleeritud turul sooritatakse enam finantsrikkumisi ning sellisel juhul võib turu areng teatud juhtudel toimuda väikeinvestori arvel. Üha enam globaliseeruva väärtpaberituru tingimustes on Eestis kindlasti vaja rakendada rahvusvaheliselt tunnustatud väärtpaberituru järelevalve põhimõtteid, et ettevõtjal puuduksid takistused rahvusvahelise äri korraldamisel, mis võiksid olla tingitud ebapiisavast regulatsioonist ja ebaefektiivsest järelevalvest. Samas tuleb nõustuda asjaoluga, et seni on seda tühimikku suutnud edukalt täita isereguleeriv Tallinna väärtpaberibörs, mille reglement vastab olulises osas rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele ning mille piisav rakendamine on Eesti turgu näidanud välisinvestorile pigem usaldusväärsena.

Kui uus väärtpaberituru seadus vastu võetakse, on see kahtlemata samm edasi väärtpaberituru järelevalve ja korralduse efektiivsemaks muutmisel, kuid julgen siinkohal arvata, et palju tegemata tööd seisab veel ees.

Põhjalikult vajab analüüsimist väärtpaberituru järelevalve kontseptsioon tervikuna. Turu usaldusväärsuse suurendamine ja süsteemse riski vähendamine saab toimuda üksnes tingimustes, kus riik viib ellu adekvaatset finantsjärelevalve poliitikat rahvusvahelise koostöö raames. Regulatsioon, mis on suures osas välja kujunenud varasematel perioodidel, vajab kindlasti kohandamist. Selles protsessis põrkuvad aga sageli siseriiklik traditsioon ja globaliseeruv turg, mis muudab tulemuse saamise rahvusvahelisel tasandil veelgi keerulisemaks.

Ühendatud finantsjärelevalve asutuse loomine Eestis praeguste panga-, kindlustus- ja väärtpaberiinspektsiooni baasil omab selles protsessis suurt tähtsust. Suurem ja mõjuvõimsam organisatsioon suudab tõenäoliselt edukamalt vastata ettevõtja ja avalikkuse ootusele. Siinkohal ei tohi unustada ka asjaolu, et rahvusvaheliselt tunnustatud printsiipide siseriiklik rakendamine eeldab muu hulgas kohtunike, politseiametnike ja ka tarbijate koolitamissüsteemi olemasolu ning vastavas valdkonnas teadustöö tegemist ülikoolides.