Teadmatus või hoolimatus?

Kuuenda veebruari Äripäevas oli uudis Tartu Kaubamaja vaateakna dekoratsiooni mahavõtmisest, kus muu hulgas kasutati konkreetsete isikute näopilte. Mahavõtmise peamise motiivina nimetati sobimatust Kaubamaja imidžiga ja dekoratsioonis sisaldunud poliitilist sõnumit.

Sõltumata kaupluse vaateakna dekoratsioonide kunstilisest tasemest on dekoratsioon kaupluse vaateaknal aga käsitletav reklaamina. See tähendab, et selle loomisele ja esitamisele kohaldub reklaamiseadus. Sõnumites ei räägita, kas vaateakna kujunduses kasutatud isikud olid oma piltide kasutamiseks reklaamis nõusoleku andnud. Kui mitte, siis tasuks reklaamitootjatel tutvuda reklaamiseadusega.

Nimelt näeb seadus otsesõnu ette isikute eraelu ja omandi kaitse. Reklaami tootja (antud juhul - vaateakna kujundaja) ei tohi reklaamis nõusolekuta kasutada pildimaterjali või nimelist viidet ühegi füüsilise isiku kohta. Selle ignoreerimise eest on ette nähtud ka sanktsioonid. Nii näiteks karistatakse eraelu või omandi privaatsust rikkuva reklaami eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Juriidilist isikut karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Sanktsioonide kohaldamine ei sõltu sellest, kas kujutatud isikud on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud.

Miks aga kasutatakse reklaamides teiste isikute kujutisi nende nõusolekuta? Siin saab olla kaks vastusevarianti. Esiteks - inimesed lihtsalt ei tea ega tulegi selle peale, et teistelt nende nõusolekut küsida. See aga tähendab, et seadusi ei tunta, et puuduvad elementaarsedki teadmised inimeste õigustest, vabadustest ja kohustustest. See on aga tõsine puudujääk meie haridussüsteemis. Muidugi on võimalik, et inimene teab küll seaduses sätestatud isiku ja eraelu kaitsest, kuid ta lihtsalt ei hooli nendest. Seda viimast probleemi aitavad varalised sanktsioonid üsna hästi ravida. Vastutustundlikult käituv ettevõtja järgib aga seadust.