Tulgem reaalsusesse tagasi

Diskussioon toiduainete hindade muutuse ümber on kulgenud selgelt emotsionaalselt. Sise- ja välismajanduslike mõjude survega toimetulek on keeruline kõigile, ja mitte ainult Eestis. Patuoinad on selles mängus aga juba ette välja valitud.

Tants käib selle ümber, kuidas vahendeid valimata enne valimisi ja euro tulekut tõestada, et ühiskondlikus ja majanduslikus tervikprobleemis on süüdi konkreetne isik või isikud - seekord siis töötlejad ja kaupmehed.

Toiduainetöösturid mõistavad täielikult tarbijate keerulist olukorda, nähes selle peegeldust otseselt oma majandustulemustes. Meil on vaja aga ühiskondlikult sügavalt sisse hingata ja välja hingates paari aabitsatõega leppida.

Järgnev ei tohiks olla kellelegi uudiseks - Eesti ei ole juba ligi 20 aastat sotsialistlik riik. Vabaturumajanduses sõltuvad tootmis- ja tarneahelate lõpus asuvad tööstused ja kaupmehed absoluutselt kõigi teiste enne neid ahelas osalevate lülide tegevustest. Iga muutus majandusruumis, seadusandluses, euronõuetes, tootmissisendite ja tooraine hinnatõusus jõuab automaatselt ahela tagumiste osadeni. Ja lõpuks ka tarbijani. Süüdistada omavahel tihedas seoses oleva ahela viimaseid lülisid hinnatõusus on ahvatlev, kuid vastutustundetu, ebaratsionaalne ja ebaõiglane.

Suvaline hinnatõstmine ei ole kunagi ühegi tootja ega kaupleja huvides. Asjatu hinnatõus toob alati müükidesse languse. Eesti suuruse riigi tiheda konkurentsiga turutingimustes on hinnatõus selge märk ettevõtjate raskustest ja probleemidest. Hinnad loksuvad nõudluse ja pakkumise tulemusena paika ja ettevõtjad püüavad neis tingimustes endile konkurentsieeliseid luua. Hinnatõus on neile pingutustele enamasti tagasilöögiks.

Teiseks, elame turumajanduses, kus hindu ei dikteeri mitte kellegi suva, vaid turu nõudluse-pakkumise tasakaal, sisendite hinnad ja ettevõtjate majanduslik olukord. Ahela lõpuosas asuvad töötlejad ja kaupmehed on enamasti sundolukorras - nende hindades väljenduvad kõik välis- ja siseturgudel toimunud muutused.

Kolmandaks, igasugused konkreetsete argumentide ja tõestuseta esitatud väited toiduainetööstuste vahelistest kartellidest on vastutustundetud. Kartellilepe on kriminaalkuritegu, need on väga tõsised süüdistused, mis külvavad isikliku populaarsuse huvides vaid paanikat ja kahjustavad keerulises olukorras olevate ettevõtjate mainet, juhtides inimeste tähelepanu hinnatõusu tegelikest põhjustest kõrvale. Kellele on see kasulik?

Nii tööstused kui ka kaupmehed on püüdnud selgitada, et mõistavad tarbijate olukorda ning euroga seotud hirme, kuid et euro tulek ei ole hindade muutumise taga. Hinnad muutunuks tänavu ka juhul, kui euro tuleks alles aastal 2015. Muutuste taga on vaba turg ning sisendhindade ja tootmiskulude ning tooraine hindade tõus koos majanduskriisis tekkinud kauplejate raske majandusliku olukorraga.

Palun, lõpetame paanika külvamise. Meil on vaja elada reaalset elu turumajanduslikus väikeriigis, mida on raskelt haavanud üleilmne majanduskriis ja kus nõudlus kaupade järele on tänu tööpuuduse suurenemisele ja ostujõu alanemisele oluliselt kahanenud. See on surumas vabal turul põlvili nii tööstusi kui ka kaupmehi. Mida saame teha, on otsida riiklikke lahendusi, et näiteks kütuse-, vee-, kütte- ja gaasi hinnatõusud Eesti tarbijat tulevikus vähem mõjutaks. Pimedasse ruumi kuulipildujaga tulistamine ei too lahendust. Turumajanduses jäävad hinnad alati kõikuma.