Lubage mul rahus tööd teha!

Aastad ja kogemused on paljastanud avatud kontori "varjukülje" - inimeste töö tulemuslikkus on avatud kontoris 15-20% väiksem võrrelduna privaatsust võimaldava kontoriga. Jutt ideede paremast liikumisest avatud kontoris on müüt, rohkem ja kvaliteetsemaid ideid tekitavad inimesed siis, kui nad saavad seda teha üksi, mitte kambas.

Väiksem töö tulemuslikkus. Inimeste töö tulemuslikkus on avatud kontoris on 15-20% väiksem võrrelduna privaatsust võimaldava kontoriga. Müra ja segajate hulk kasvab avatud kontoris astmeliselt.

Teisisõnu, segaja - olgu see kellegi hüüe või lihtsalt vali jutukõmin - loob samal ajal viljaka pinnase teistele sarnastele "tulipunktidele".

Suureneb simulatsioon. Avatud kontoris suureneb rõhk välistele töö motivaatoritele. Tööd tehakse kolleegide-ülemuse pilgu all selleks, et tööd tegev välja paista (kas või lihtsalt arvutiga l-tähte klõpsides). "Kui on silma alt ära, muutub laisaks," võttis levinud hoiaku hästi kokku üks avatud kontoris töötav tippjuht.

Avatud kontor on uuringu järgi eestlastele konkurentsitult ebameeldivaim töökoht. Eelistatuim on töötada väikeses 4-5inimeselises grupis omaette ruumis. Muuseas, töökohal eelistatakse vältida üksteisega visuaalset kontakti.

Ma ei räägigi igapäevastest tavaolukordadest, mille peale avatud kontorite planeerijad-otsustajad ei mõtle. Kus ja kuidas ma saan teha rahulikult oma erakõnesid? Või ka pingelisemaid töökõnesid (ilma et peaks pabistama - kuidas ma nüüd välja paistan)? Kus ja kuidas ma saan keskenduda tund aega ühe asja tegemisele ilma, et keegi mind segaks? Nii hakatakse otsima nurkasid, ehitatakse toataimedest seinu ja okupeeritakse nõupidamisruume - ikka oma privaatsusvajaduse rahuldamiseks.

Ja ometi ehitatakse avatud kontoreid. Miks ometi, kui ideed tegelikult ei liigu rohkem, kui inimestel on Suure Venna pilguga kuklas ebamugav töötada, müra, segajate ja ka konfliktide arv kasvab ning ka tulemuslikkus on väiksem? Ma arvan, et sa aimad vastust.