Mida teha, et oleks vähem ootamatusi?

Täna menetleb riigikogu kiirkorras suhteliselt lootusetute võlgnike garanteerimist summas, mis on kolmandik aasta eelarvest.

Kas Eesti peaks selle garantii andma? Kui keegi tuleks näiteks sellise garantiiga pangajuhi ette, saadetaks ta ruttu tagasi. Seda juttu, mida paljud räägivad, et see ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata. Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu.

Kui pangajuht seletaks finantsinspektsioonile, et see on kõigest garantii, mitte laen, paluks FI panga aktsionäridel juht välja vahetada. Pole vahet, kas anname laenu või käendame. Vahe on ainult selles, et riigis käib mõtlemine eelarveaasta kaupa ja praegu pole raha vaja välja käia. Probleemide lahendamine lükatakse kogu aeg edasi, järgmistesse eelarveaastatesse. Täpselt selline käitumine on Euroopa praegusesse olukorda viinud.

Riigikogu sörgib sabas. Täna peaks tegelema enam mitte selle garanteerimise küsimusega, vaid sellega, miks meie valitsejad ei suhtle inimestega ettevaatavalt. Miks arutab riigikogu sellise garantii andmist alles 24. tunnil? Riigikogu peaks olema ikka sammukese või kaks tegelikest arengutest eespool, mitte sabas sörkima. Täna peaks arutatama, kas oleme nõus garantiisummat kahekordistama ja kui palju nõustume andma võimu Brüsselile. Sest juba on selge, et kokkupandud garantiifondist ei piisa ja et eurotsoonis peab võimu tsentraliseerimist jätkama.

Lühendatult Indrek Neivelti blogist