Kuidas mõjutab tarbijate kindlustunde vähenemine lähikuudel elukondliku kinnisvara turgu?

Tarbija kindlustunde vähenemine on kahe otsaga asi. Viimastel kuudel on luksuskaupade (nt kallid autod) tarbimine suurenenud. Samas kasvab ka hoiuste kogumaht pankades. Kinnisvaraturu kahjuks võib rääkida asjaolu, et pakutav on aegunud. Kui isegi suurarendajad pole uutes projektides korterite siseviimistluses kraanikausikapist kaugemale jõudnud, siis pole ime, et tarbija tormi ei jookse. Nii nagu iga turg nii peab arenema ka kinnisvaraturg, st pakkuma klientidele uusi terviklahendusi, pannes varasemast suuremat rõhku kinnisvara kvaliteedile. Tarbija kindlustunne ja ostuhuvi suureneks, kui talle pakutaks toodet, millel on ka tulevikus väärtus (energiatõhusus, tervislik sisekliima) ning mis on lisaboonusena sisustatud köögi- ja vannitoamööbli, garderoobi ja muuga.

Mida ebakindlamana tulevikku nähakse, seda enam lükatakse suuri oste edasi. Kinnisvara soetamine tähendab lõviosa ostjate jaoks aastakümnetepikkust laenulepingut, millele kirjutatakse alla vaid juhul, kui on selge, et tulevik tundub helge. Praegune süvenev ebakindlus pole tingitud enam niivõrd Eestis toimuvast, pigem hoiavad rahva pinget üleval mured eurotsoonis. Kui need saavad lahenduse, muutuvad inimesed suurte tehingute plaanimisel ehk julgemaks. Iseasi kui kiirelt see juhtub.

Tarbijate kindlustunde vähenemine pärsib kinnisvara müüki. Teisalt - kui Euroopas läheb hulluks, siis peaks raha hakkama otsima kindlamaid väärtuse talletamise kohti kui aktsiad. Nii et kui Euroopa majanduses tekib väga halb olukord, voolab raha Eesti kinnisvarasse, mis on praegu väga alahinnatud (eriti maa ja talud kaugemal kui 70 km Tallinnast).

Autor: ÄP