Avis Eesti juht: see mudel peab muutuma, et töötaja valib auto, aga riski võtab ettevõte
Auto ei kao meie elust kuhugi, kuid muutumas on põhimõte, kas seda on mõistlik omada või piisab võimalusest sõidukit vajadusel kasutada. Täisteenusrent on muutumas üha populaarsemaks alternatiiviks auto ostmisele või tavapärasele liisingule: ühe kuumakse sisse saab koondada nii sõiduki kui ka selle hoolduse, remondi, kindlustuse ja muud kokkulepitud teenused. Ettevõtete jaoks tähendab see ühtlasi vajadust vaadata ümber senine autopoliitika: andes töötajale võimaluse valida talle meelepärane auto, jääb sageli pikaajaline rahaline risk tööandjale. Täisteenusrendi korral on riskid paremini maandatud, sest klient ei pea tegelema igapäevase autopargi haldamise ega auto müügiga.
„Sellise mõtteviisi asemel, kus vähest autokasutust peetakse positiivseks, tuleks küsida, milline liikumisviis on konkreetse inimese või ettevõtte jaoks tegelikult kõige otstarbekam,“ ütleb Avis Eesti juhatuse liige Hardi Isok
Foto: Maksim Toome
Kui ettevõtte autopark on aastaid toiminud põhimõttel, et töötajale antakse kindel autohüve või kuueelarve ning ülejäänu jääb tema otsustada, võib mudel esmapilgul tunduda lihtne ja paindlik. „Tegelikult peitub selles oluline vastuolu. Töötaja valib auto, aga auto ei lahku koos töötajaga,“ ütleb autorendi- ja täisteenusrendiga tegeleva ettevõtte Avis Eesti juhatuse liige Hardi Isok. Tema sõnul peaksid ettevõtjad senisest rohkem mõtlema sellele, millist riski nad autopargi loomisel tegelikult endale võtavad.
Auto valikust peaks saama ettevõtte autopoliitika osa
Traditsiooniline automudel on lihtne: auto ostetakse, seda kasutatakse ja hooldatakse ning mõne aasta pärast müüakse. Ettevõtte puhul lisandub aga küsimus, mis saab autost siis, kui selle kasutaja lahkub või ettevõtte vajadus muutub. „Töötaja lahkub, aga tööandjale jääb liisinguleping, rendikohustus ja muutuva väärtusega auto. Olen näinud juhtumeid, kus ettevõte on sellise auto müügiga tegelenud terve aasta ega ole sellest lahti saanud,“ kirjeldab Isok.
Üks levinud lahendus on anda töötajale kindel rahaline piir ning lasta tal endale sobiv auto valida. Nii võib aga juhtuda, et töötaja eelistab emotsionaalselt kallimat või ettevõtte seisukohast ebasobivamat mudelit, jättes samas pikaajalise kohustuse tööandja kanda. „Soovitaksin ettevõtjal kokku leppida summa asemel pigem valikus. Tööandja võiks määratleda, millised autod sobivad tema vajaduste ja autopoliitikaga, ning töötaja saab nende seast valida,“ ütleb Isok.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kui ettevõte aga soovib jätta töötajale vabaduse valida endale meelepärane auto, on võimalus maksta talle autokompensatsiooni. Sel juhul võtab töötaja auto enda nimele ning koos valikuvabadusega jääb talle ka vara ja selle väärtuse muutumisega seotud vastutus. Teine võimalus on hoida ettevõtte autopark kontrollitud valikus ning kasutada lahendusi, kus auto omamise ja edasimüümise risk ei jää täielikult ettevõtte kanda. See on eriti oluline olukorras, kus töötajate liikumine ettevõttes on suur või autopargi vajadus võib kiiresti muutuda.
Isoki hinnangul võiks ettevõtete autopoliitika olla palju läbimõeldum: enne autode valimist tasuks paika panna, milleks autosid ettevõttes kasutatakse, milliseid omadusi neilt oodatakse, kui pikk on soovitud kasutusaeg ning millised on ettevõtte keskkonnaeesmärgid. Kui ettevõtte eesmärk on vähendada sõidukipargi CO₂-heitmeid, ei pea seda tegema korraga kõigile elektriautot kohustuslikuks määrates. Üks võimalus on kujundada valik nii, et töötajale jääb alternatiivide vahel otsustamise võimalus, kuid ettevõtte soovitud suund on selgelt nähtav.
„Mida rohkem erinevaid mudeleid ja erandeid, seda keerulisem on ettevõttel kulusid, hooldust ja riske juhtida. Autopoliitika peaks tähendama kokkulepitud põhimõtteid, mille järgi ettevõte oma liikumisvajadusi korraldab,” möönab Isok. „Me ei anna ju töötajatele ka vabalt valida arvuteid nii, et üks võtab Apple'i ja teine mõne muu süsteemi ning IT peab pärast kõik kokku sobitama. Ettevõte peab lõpuks suutma seda tervikut juhtida.”
Mida rohkem erinevaid mudeleid ja erandeid, seda keerulisem on ettevõttel kulusid, hooldust ja riske juhtida. Autopoliitika peaks tähendama kokkulepitud põhimõtteid, mille järgi ettevõte oma liikumisvajadusi korraldab.
Hardi Isok, Avis Eesti juhatuse liige
Kõige kallim on seisev auto
Üha enam võib ettevõttes tekkida vajadus auto järele ajutiselt, näiteks uue töötaja saabumisel, hooajalise töömahu kasvades, projekti ajaks või olukorras, kus autot pole igapäevaseks tööks üldse vaja. „Kõige kallim liikumine on see, kui auto seisab maja taga,“ ütleb Isok. „Sellise mõtteviisi asemel, kus vähest autokasutust peetakse positiivseks, tuleks küsida, milline liikumisviis on konkreetse inimese või ettevõtte jaoks tegelikult kõige otstarbekam.”
Ta nendib, et inimeste suhtumine autosse on muutumas. Eriti nooremate puhul ei pruugi auto omamine olla enam eesmärk omaette, vaid olulisem võib olla teadmine, et auto on vajadusel kättesaadav. „Kui inimene hakkab väärtustama kasutust rohkem kui omamist, võiks ka ettevõte mõelda rohkem sellele, millist mobiilsust saab töötajatele võimaldada. Üks auto võib teenindada mitut inimest ning samal ajal väheneda vajadus hoida suurt hulka autosid suure osa ajast lihtsalt parkimas.“
Isoki sõnul ei peaks me rääkima ainult fiskaalpoliitikast ehk sellest, kui suur on auto eelarve. „Peaksime rääkima autopoliitikast: mida ettevõtjana tegelikult vajame ja milliseid riske oleme valmis võtma. Kas ettevõte tahab olla auto omanik ja võtta enda kanda selle väärtuse muutumise riski või võimaldada hoopis liikumisvõimalust vastavalt tegelikule vajadusele. Auto omamine ei kao, aga auto omamise tähendus on muutumas.”
Fondiosakutesse saab investeerida kuni 30. septembrini
Investeeringute haldamise ettevõte Lords LB Asset Management käivitab oma ajaloo esimese fondiosakute avaliku pakkumise. 2.–30. septembrini saavad Leedu ja Eesti investorid investeerida alates 1 eurost uude fondi Baltic Core Property Fund, mis kujundab Läänemere piirkonna riikides rahavoogusid tootva tippklassi ärikinnisvara portfelli. Lätis on mittekutselistele investoritele minimaalne investeeringusumma 100 000 eurot.
Eesti majanduses on keerulised ajad - majandus ei kasva, investorid kardavad sõda, tarbijad ostavad üha enam välismaa e-poodidest. Eesti hinnatase päris mitmes kategoorias ületab Euroopa Liidu keskmist. Aga igale langusele järgneb tõus ja pärast vihmaseid päevi paistab taas päike.